Ei tohi unustada neid, kes Vigalale, oma kodukohale, au ja kuulsust toovad.

Kaie Bergmann Vana-Vigala Raamatukogus.

Kohtumise ajendiks temalt ilmunud raamatud „Ära veni vanaema!“ ja „Vesi minu veskile“, mis on ilmunud sarjas videvikulood. Raamatud sisaldavad ka eluloolist materjali, mida on talletatud aastate vältel ja seetõttu arutelu
kujunes laiapõhjaliseks. Vestluse algul Kaie toonitab, kas temast on vaja kirjutada. Tänapäeval on ilmne tagasihoidlikkus küll vooruseks vanema põlvkonna juures, aga tehtu eest tahaks tänada. Vigala ajalugu ja kultuur on
rikas paljude inimeste poolest. Tema on üks neist. Kaiet võib pidada missiooniinimeseks, kelles on palju vabatahtlikku pühendumist kohalikku ellu.
Vigalasse jõudis 1969 aastal Räpinas õppinud aiandusagronoomi kutsega, Vigalas ootas teine amet. Räpinast sai hea erihariduse, oskuse elada ja töötada kollektiivis. Meenub tänaseni. Kohtumisel ütleb, kui oleme külaekskursioonidel
jõudnud tema sünnipaika Paldiskisse, külastanud Vasalemma mõisakooli, olnud Padise kloostris , tema kodupaigast kirjutanud vallalehes, see on igati tänuväärt. Vigalas töötas külanõukogu esimehena, mäletame, kui toredad ja
pidulikud olid lastele nimepanekud, kus Kaie paistis silma kena sõnaseadmisega. Vigalas tegutses ta mitmes isetegevusgrupis, eriti põhjalikult tegeles kodu-uurimisega.

Seda eelnevat kokkuvõttes omistati 2006 aastal esimesena Vigala aukodaniku nimetus. Oma perekonnakroonikas märgib ta, vanaisalt on pärinud huumorisoone Kassari saarelt, elujaatuse rannarootslasest vanaemalt. Tutvustab E.Bornhöhe nimelist ajakirjanduspreemiat parima põllumajandust käsitleva artikli eest. Antud Tasuja kolhoosi poolt 1988.a. Lühilood ajalehtedes viisid sõprade soovitustel raamatute kirjutamiseni. Abikaasa Manfred oli esimeseks raamatulugejaks. Vestlusringis on palju juttu pikast kooselust temaga , majandi juhtimisest, piirkonna tegemistest. Mõni sõna ka abikaasa kohta: EPA agronoomi kutsega, Harjumaal mitmete majandite esimees, Vigalasse tuli 1969.a. kolhoosiesimeheks, hiljem Põllumajandusühistu juht. Lisaks suurte saakide kasvatajana, tuntakse teda ühena Ääsmäe elamurajooni väljaehitajana ja Kivi-Vigala keskuse väljaarendajana. Tegus mees, kes püüdis igati luua inimestele soodsat elukeskkonda. Oma lugude juures Kaie meenutab, et lugude kirjutamine viis sootuks teise maailma, kõrvad ja silmad olid lahti abikaasa jaoks, siis kui ta tervis halvenes. Soovitab praegugi rasketel hetkedel mingisugust tegevust endale leida, sest kasvõi kirjutada elulugu või hoopis mäletusi. Kaie ütleb „ Vesi minu veskile“ on täielik väljamõeldis. Aga teine jutustus „Täna on pühapäev“ on mälestused, millest kujunes üks meenutus kooliaastatest, teekaaslastest, laulukooridest, ansamblitest, töökohtadest… Kui raamat on ilmunud, lugejate
ees, sõnab Kaie paljud on neist manalas, noorematele on noorusaeg peaaegu arusaamatu – kuidas küll nii elati. Meil ei olnud igav , päevad olid täis tegemisi. On soovitatud, kirjutagu abikaasaga seotud majandielust, kokkuvõtvalt leiab: minevik jäägu minevikku. Paljud mälestused jäägu saladusteks, mida endaga kaasa viin. Tore oli kuulata ja tõdeda tarkust, et maatöö teeb meist inimese. Saalis olijaile said lähedasemaks K. Bergmanni teosed, kuulsime lugude teket ning Vigalas elatud aastate omapära.

Tänutäheks kinkepakk Mare Ülemaantelt ja lahkusime sooviga: palju õnnelikke päevi ja tervist Vigalat armastavale
inimesele. Kaie kohalesõidu korraldas Aive Sildoja. Allakirjutanu sai palve pildistada Vigala mälestusmärgid. Kaie eeskuju on igati innustavaks jõuks.

Jaan Viska