Pühapäevakooliga Muhul

Vigala pühapäevakooli väljasõit läks sel aastal Muhu saarele. Laupäeval 20. mail hommikul kell 7.30 hakkasid neli autot sõitma Kivi-Vigalast, Vana-Vigalast, Tiduverest ja Märjamaalt. Alles Virtsu sadamas kohtusid nad ootejärjekorras. Kokku oli 7 täiskasvanut ja 9 last.

 

Praami pardal saime esimest korda kõik koos istuda. Ja sedagi mitte kauaks: keegi ei tahtnud laua taga istuda, sest päike paistis ja paljudele oli see esimene praamisõit üldse.

 

Ja enne veel kui laevale sai tiir tehtud, oligi juba aeg jälle autodesse istuda. Laevakõhust väljudes ja Liiva poole sõites imestati peaaegu pettunult, kas see on tõesti saar? Näeb ju välja nagu mander. Lohutuseks panime tähele (või oli see ainult ettekujutus?), et puud on siin üldiselt väiksemad kui mandril.

Liivas läksime kõigepealt kirikut vaatama, nagu pühapäevakooli ikka. Seal sõime kõhud täis enne laadaleminekut.

 

Aga laadale jõudes selgus, et jäätis ja suhkruvatt mahtusid ikka veel sisse.

   

Siis oli meil kell 11 kokku lepitud Jaanalinnufarmi külastamine. Seal pole mitte ainult jaanalinde vaid ka alpakad, sebrad, emud, kängurud ja ponid.

      

Läksime Väinatammi vaatama. Selle alguses asub II maailmasõjas hukkunute ühishaud. See polnud küll teema, millest me nüüd tingimata tahtsime lastele rääkida, aga me ei saanud seda mitte näha, sest seda hauda tähistab suursugune graniidist monument “Leinav ema“. See on vist esimene sõjamälestis, mis mulle meeldib. Veel rohkem meeldis mulle Mirteli spontaanne reaktsioon (vaata pilti).

Koguva sadamas juhtus asi, mis pidi juhtuma. Me küll hoiatasime lapsi ja püüdsime neid veest eemale hoida, sest see pidi olema külm ja meil polnud ujumisriideid ega rätikuid. See meenutab seda lugu, kus Jeruusalemma rahvahulk tervitas Jeesust suure hurraaga. Selline vaimustus ei meeldinud variseritele ja nad ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!”. (Lk 19,37-40) Jeesus vastas variseritele „Kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”, ja nii oleksid ka Koguva sadama kivid hakkanud tantsima kui lapsed oleksid kuival maal seisma jäänud.

 

Muhu muuseumis õpetab Mari, kuidas murulehega häält teha. Ja vanas koolis sattus Rebecca õpetaja rolli.

Lõunasöök oli rikkalik. Pärast sööki tegid lapsed võilillepärga.

Eemu veski juures nägime käsiveski ja pidasime pidu väikeses veskihoones.

 

Mari ja Lisette leidsid tasakaalupunkti.

Üülu pangal olid koopad, allikas ja haruldased taimed.

Liiva kirikus tegi mõni koor peaproovi enne kontsertit. Mõned kuulasid tähelepanelikult, teised aga sidusid uusi sõprusi.

Ja kella üheksaks said kõik lapsed koju. Aitäh suurepärase ja toreda päeva eest!

Add a Comment

Your email address will not be published.