Ennetusüritus Vana-Vigalas

Ennetusüritus Vana-Vigalas 

Turvaline kodukant

Vastuvõtjateks piirkonnapolitseinik Jaan Padrik; Maanteeametist Valdo Jänes; kohal veel politseinikud Jaan Sildoja ja Margus Kaldma. Arutlema,  oma ideid turvalisusest,  Vana-Vigalas oli tulnud 10 inimest, nende seas neli külavanemat. Kodus võis igaüks meist mõelda, miks just mina ja kas minust midagi oleneb? Kohe algul märgati, et puudub kohalik võim oma spetsialistiga, sest varasemal kohtumisel Märjamaal oli nende esindatus olnud. Saali poole pöörduti, Teie olete parimad probleemide tõstatajad ja lahenduste pakkujad. Peamine oleks kohaliku omavalitsuse ja elanike aktiivsuse tõstmine. Arutelul kasutati meile uudsena „avatud ruumi“ meetodit. Elanike sõnastatud probleemid on oluliseks sisendiks edaspidise tegevuse planeerimisel. Ega me uuenevas vallas ei saa teisiti, peame tuginema juhtimisteooriale, mille kesksed tegevused on planeerimine, organiseerimine ja kontroll. Avatud ruumi meetod seab kesksele kohale inimese, et ta  haldusreformi käigus kaotsi ei läheks. Avatud ruumi 4 printsiipi tuletati veel meelde: 1)kohal õiged inimesed, arutellu lähevad olulised teemad; 2)juhtuvad õiged asjad, oluline on see, mis otsustatakse kohapeal 3) kui algab, siis on õige aeg, vestluste järeldused töölehtedele; 4)kui see on läbi, siis see on läbi; siis võib järgmise töölehe juurde minna, seal jätkata arutelu ja teha ettepanekuid. Kõigepealt oli enda tutvustamisring, siis probleemide esitamise ring ning neid sai lõpuks kirja kolmteist. Seejärel kahevooruline vastamisring. Seejärel punktide andmine 1-10 vastavalt, sinu arvates, teema aktuaalsusele. Enim punkte saanud teemade reastamine. Lõpuks hinnang tänasele mõttekojale, mis oli väga töine ja asjalik; kokkusaamine oli  ligi neli tundi  kestnud tööd  lahendusi otsides. Lõpuks öeldi, kokkuvõte  pidi piirkonna probleemide „memona“ jõudma omavalitsusse.  Usun, et tulemuslikkust saab hinnata järgmistel kohtumistel. Teooriat ja tegevuse kirjeldamist töökäigust on kirjatükis olnud. Vigala asja eest probleemide püstitamine  algas näitega ühest metsatalu juurde jõudmisest – kuidas korjata metsas seeni ja marju turvaliselt; kuidas kalastada jõgedel;  mida teha mahajäätud majadega, kui ka kolemajadega ; turvakaamerate olemasolust; prahipõletamine tihe asustusalal; kuidas saab korda bussipeatused; helkurite kandmine eelkõige õpilaste hulgas;  majade tuleohutus, küttekollete korrastatus; elektriseadmete vastavus ohutusnõuetele eriti maamajades – külades; põllumasinad teedel, mida see endaga kaasa toob;  prügimajanduse parem korraldus; liiklusmärgid meie teedel;  Infoallikad meie teenistuses.  Kolm kõige suuremat probleemi: helkuri kandmine, eriti kutsekooli õpilaste hulgas Vana-Vigalas; kuidas lahendada kogukonnaprobleeme, see nagu oleks teemade alus; turvakaamerate osa vallas  nende vajalikkus, liiklusjärelvalve jõgede vahelistel aladel;  ning palju teeb muret elektriohutus ja tuleohutus; Riik on omalt lubanud toetada kütteseadmete korrashoidu, kui veel vald panustaks, siis kohaliku elaniku probleemid saaksid kiiremini  lahenduse. Lubame, kohalike külade elanikele jõuavad kindlasti arutelud, kitsaskohad ning edasised arengud. Lahkusime tänuga kordaläinud ürituselt, esimene samm oli astutud turvalise kodukandi:  Vana-Vigala poole. Lahenduste leidmisel olid õhtusel tunnil abiks soe tee ja kohv saiakestega. Kohtumine algas ja lõppes ühises ringis, edaspidi tahame ring muutuks veelgi suuremaks ja laiemaks. Sel õhtul ei rääkinud osavõtjate ametitest, vaid kogukonnaprobleemidele lahenduste leidmisest omandatud meetodiga. Loodan,  artikli ilmumise ajal Vana-Vigalas helgib kindlasti helkuripuu.  Jääb lõpetada sõnadega: kaasakem inimesi kodudest aruteludele  ja pingutagem kodukandi turvalisuse  nimel.

Foto ja tekst Jaan Viska