Vängla küla Muhu saarel

Jaan Viska kirjutab Vängla küla väljasõidust, mis läks sel aastal Muhu saarele.

Muhulased on Eesti ala ühed vanemad pärandkultuuri kandjad.

Vängla külaekskursioon toimus ühise väljasõiduna 11-ndat korda, Muhu valiti sihtkohana seetõttu, et näha ja kuulda Muhu valla tegemistest ning kuidas läheb Vigalast pärit inimestel. Muhu, ligi 1900 elanikuga valla kohta vallavanem Raido Liitmäe on öelnud: jah, oleme uhked oma kauni käsitöö, arhitektuuri, traditsioonide ja omade tublide inimeste üle ning samas , kui me ei austa ennast, oma traditsioone ega tavasid, ei oska me austada ka teisi. Selline sõnastus kinnitab, et Muhu jätkab oma tegemisi koduvallana, mitte osavallana ega vägivallana. Esimesena vallana Eestis 1. oktoobril 1990 aastal taastati Muhu vald. Need iseseisvumisaastad on taganud tubli töö tulemusel kindlameelsuse, aktiivsuse, ettevõtlikkuse, omavahelise hea läbisaamise, mis tagas iseseisva vallana jätkamise. Suvel, hommikuse sõidu alustamisel jõudsime Rumbas Läänemaale ja Lihula valda Vigala vallast, sügisel hoopis Pärnumaale ja Lääneranna valda Märjamaa vallast. Nii muutuvad meie elus kohanimed. Varajase sõidu alustamisel märkisime – Raido Liitmäele, vanaisa Jaan oleks pool sajandit tagasi oleks olnud heinakaarel oma kodus Torgul Vängla ja Kojastu küla piiril. Esimene kohtumine oli Muhu Katariina kiriku juures Liival. Kõigepealt kuulsime, kuidas organiseeriti Muhu pastoraadi peahoone katusekatte vahetus. Peagi sisenesime Selma Neidorfi juhendamisel kirikusse, mida on esmamärgitud 1267 aastal. Muhu vanim arhitektuurimälestis on gooti stiilis kindluskirik. Kirik on ühelööviline ja kolmevõlviline. Reformatsiooni aegadel värviti seinad valgeks, et inimesed kauneid pilte ei uudistaks, vaid ikka kantslist jumalasõna kuulaks. Kirikut on kahjustanud selle põlemine 1941 aastal, sellele järgnenud katuseta periood. 1994.a. pühitseti restaureeritud Muhu kirik. Kirik taastati Rootsi Växjö koguduse abiga. Ajaloost on teada, usuline liikumine, mille tõukejõuks oli rahva soov parandada oma majanduslikku ja õigeusklikku seisukorda, et saada maad pärisomandiks, seetõttu läks õigeusku 70% elanikkonnast. Kohtumine jätkus hästi renoveeritud koolihoones. Vallavanemaga liitus ka arendusnõunik Annika Auväärt. Imetlesime suurepärast õpikeskkonda, näitustega seintel, Muhumaa leiutajatest stendid. Nägime 1996.a. püütud tuurakala 290 sentimeetri pikkuse ja 135 kilogrammise kala mulaaži. Koolil on sõprussidemed Läti ja Soome koolidega, ajajooksul kadus side Kivi-Vigala kooliga. Teisalt kiideti Vigalast pärit Vello Tikerpalu tegemisi, küll ringijuhiga, musitseerimisega. Kevadel lõpetas kooli 11 õpilast, sügisel alustab 19 uut õpilast. Kooli kodukorrast võis lugeda: anna endast parim iga päev ja püüa kaitsta igaühe õigust õppida. Vanaemade põlvkond on täheldanud, et Muhu koolis ja lasteaias arendatakse empaatia võimet, olla kaastundlik ja hooliv. Ütlevad vallavanem R. Liitmäe kohta, juhib valda inimest märgates. Vallavanema peres on Isa Arved olnud majandi esimees, teisalt öeldakse, kolmandik praeguseid vallavanemaid on kas EPA või uuemalt EMÜ haridusega. Inseneriharidus laseb liider olla paljude asjade eestvedamisel. Video vahendusel tutvustati tehtud, tahetakse edasi minna teise üldplaneeringuga. Ehituslubade väljaandmisel „võistlevad“ Kuressaarega. Arengukavas on kajastatud ujula ehitust, kui ka keskuse ehitust, lisaks veel kortereid elanike tarvis. Öeldi, et vallas töötab tugev teotahteline spetsialistide kaader. Edasisel külastasime spordihalli ning selle küljes paiknevat noortekeskust. Noortekeskuses mitmed töötoad, arvutimänguks pidi aeg piiratud olema, nägime võimalusi paljude tegevuste jaoks, küll pillide mängimiseks, lindistamiseks…. Leidis aset juhuslik kohtumine meeldiva ja energilise noorsootöötaja Merily Porovardiga, kes juhib näiteks üht huviringi: improvisatsioon ja draamaõpe. Pärast lõunal ootasid teda laagris lapsed, teemaks taaskasutus. Noorsookeskuse valmimise 2014 aastal hakati Muhu koolis murdekeelt õppima, sel aastal valmis ka Muhu valla telefoniraamat. Liiva on Muhu keskasula, milles vallaasutuste hooned on puiduhakkega tsentraalküttel. Viimasena külastasime Muhu Hooldekeskust. Trepil tervitas juhataja Aino Rummel. Maja kahel korrusel saab liikuda ratastoolide ja liikumisabivahenditega. Toad on ühe ja kahekohalised, 50-le eakale. Majas on köök, söögisaal, raamatukogu, jutlusetuba, pesumaja, saun, hügieeniruumid, töötajatele mitmed abiruumid. Majja on tellitud ajalehed, ajakirjad. Sel päeval tegutses juuksur, päevakeskusese osas nägime kohaletulnud eakad sõid ühise laua taga. Neile on antud võimalus käia ja olla koos. Klientide tervist jälgib hooldusjuht, samuti on võimalik osa võtta tegelusringidest. Majas on veel tööruumid sotsiaalnõunikul, lastekaitsespetsialistil, sotsiaalhooldajal. Spetsiaalselt projekteeritud hoone meeldis oma lahendustega. Tervise poolelt võib lisada, vallas töötab perearst kahe õega, hambaarst , lisaks veel apteek. Tänamise kord. Olime külarahvaga õnnelikud meile kulutatud aja eest. Vastuvõtjatele teepakid Sirje ja Hillar Aiaotsa poolt, kui ka Vigala mett. Omalt poolt lubasin tänuga avaldada Muhus nähtud ja kuuldut, sest teave oleks igati vajalik paljudele valla arengu planeerimisel. Külavanema lisan: Muhus osatakse külavanemaid juhtimistööl ja täiendõppel toetada. Võrdse kohtlemise printsiip on taganud , et 52 külal on enamusel külavanemad. Edasine jätkus Maire ja Arved Liitmäe pool Toomu-Jaani talus, osad rühmaliikmetest mäletasid nende kui muhunaise ja vigalamehe pulmi. Vestluse ajal jõudis kohale äike, müristas parasjagu. Meenutada oli palju: nii Vigala, Tartu, Veriora , Muhu aastaid. Oli võimalus tunda kohtumisest huvitatutel ühtse perena. Jäi kõlama mõte, et võiks kohtuda ka Vigalas. Eemal paistis ka vallavanema ehitatud kodu, mis kinnitab perekesksust. Külaskäik oli ameerika iseseisvusaastal, jätkugu muhulastel iseseisvust pikkadeks aastateks. Vaatamisväärsustest. Külas olime Nautse küla Laasu talu Jaanalinnufarmis. Võttis vastu Perenaine Helena Erik jaanalinnumunaga, kuulsime lugusid lindudest; oli võimalik jaanalinnule toitu pakkuda. Tore peatuspaik emude, sebrade, ponide, kängurude, alpakade ja jänese seltsis. Jaanalinnud jõudsid talusse 1999.a. Talupoes müüdi mitmesugust kaupa. Ei taha, et hõberemmelgaga seonduv ei oleks hoiakute sümbol, looduskeskkonna kaitsmisel eeldan rohkem arukust, seetõttu viis tee Orissaarde. Teel läbisime muhupoolse Presidendi allee, millele pani aluse Konstantin Päts kahe istutatud tammega 1939.a. Kahjuks puud hävisid sõjasuvel. 2008 aastal tehti algust allee taastamisega, istutati pooppuud, pärnad ja üks tamm. Nüüdseks on kõik Eesti presidendid oma puu istutanud. President Rüütel on öelnud, kui istutame puu, siis anname sõnumi järgmistele põlvkondadele. Peagi olime Väinatammil, mille kestus on 121 aastat maanteed läbi mere. Väinatamm on pikim vesiehitis, mille rajamise mõtte algatajaid kirjamees Carl Freundlich 1865.a. Liivimaa kuberneri Zinovjevi poolt pandi paika nurgakivi 1894.a. Tammtee eelsel ajal ületati väina jääteega või purjelaeva (uisk ) abil. Väinatee ääres kõrgepingeliin on ohuks paljudele lindudele, tuleks asendada kaabliga. Arvestades liiklustehnilisi tingimusi ja arenguid, ei saa tamm kunagi valmis. Peagi olime Orissaare spordiväljakul Euroopa aastapuu ( 2015) tamme all. Spordiväljaku laiendamisel 1951.a. ilmselt traktorid ei suutnud tamme välja tõmmata, seega puu jäi staadioni laienduse keskele. Vana-Vigalas õppinud Heiki Hanso, nüüdseks tuntud arborist tegi kõik selleks, et 150 aastavanune puu oleks konkursil esikohal, võiduks anti ligi 60000 häält. Kohapeal nägime juba kõdunevat tüveõõnsust. Hanso on öelnud, see võistlus ühendas inimesi ning pani mõtlema puude olulisuse üle meie ümber. Tagasi Muhumaal jõudsime maalinna. Üks viiest muinaslõpu linnusest Saaremaal ja Muhus. Linnus valmis 2.aastatuhande algul. Maalinna langemisega 1227.a. lõppes eestlaste vastupanu võõrvallutajatele. 19. Sajandi lõpupoole võeti kive Väinatammi ehitamiseks, polnud muinsuskaitset „reegleid loomas“. Vallide kõrgus 8 meetrit on oluliselt vähenenud. Omal ajal kuhjati vallid tasasele maapinnale, polnud teisi võimalusi. Nähtav monument on 1967 aastast Juhan Raudsepalt. Tee ääres silmasime Eemu tuulikut, mis on üks vähestest töötavatest tuuleveskitest Eestis. Seal on võimalik käsikiviga jahvatada. Veski taastajaks Jüri Ling, veskikivi ringi ajamiseks on võimalik veejõudu kasutada, hiljem hoopis tuuleenergiat. Tuulik on oma tähtsuse kaotanud, kuid on ikkagi esiisade visa töö tunnistajaks. Kõige ilusam Muhu pankadest on Üügu pank, ligikaudu poole kilomeetri pikkune, veidi eemal rannast. Seal kasvavad püramiidjad kadakad, loodust on tasakaalus hoidmas lambad. Rannajärsaku kõrgemas osas on koopaid, nt. Kitsekamber ja Sokutuba. Panga jalamil tuleb välja mitu selgeveelist allikat. Vesi pidi olema silmi tervendav, tasuks tuleb anda vaskraha. 19 sajandi murti pankrannikust dolomiiti, mis toimetati Peterburi metallurgia tehastele. Seetõttu on kaldapealne auklik ja ebatasane. Sealt Hellamaa poole sõites nägime äikesega olnut saduvett kartulivagude vahel. Hellamaal vaatas vastu triibulise taustaga laululava, kus möödunud nädalavahetusel peeti Muhu laulupidu. Üle tee vaatas vastu Hellamaa Peetruse ja Pauluse õigeusukirik (1866) Kuna vallavanem Liitmäe oli vastuvõtja pool, siis võib tsiteerida tema väljaöeldut, meie riigi eelis on see, et me saame välja öelda selle mis hingel ja mis võiks olla teistmoodi. Muhus elatakse selle nimel, et teha Muhu valda ja elukeskkonda paremaks. „Vabadus“ tähendab ka vastutust. Lahkusime 2015 aasta delfi küsitluse paremast, mõnusamast omavalitsusest Muhust tänuga toredate kohtumiste ja muljetega Vigalasse. Sadamas ootas praam Piret. Olimegi olnud saarel, kus öeldakse – saar, kus aeg puhkab. Tänusõnad vallavanemaga kohtumise ettevalmistamisel Hillar Aiaotsale ja edukat sõitu mereriiki sooritas Anneli Ülemaante. Lehelugejaile toredaid reise teadmishimuliste, heatahtlike ja rõõmsameelsete seltsis. Toredat heinakuud soovides Jaan Viska

 

Add a Comment

Your email address will not be published.